Arhitektuuri peeti alati ekstra meeste elukutseks. Suurte ehitusmeistrite nimede keskel – Palladius, Rossi, Corbusier – ei leia te ühtegi naisenime. Kunagi säras matemaatikas Sofia Kowalewska, „keemilist" teadust valgustas omal ajal Marie Curie, kuid arhitektuuris sääraseid erandeid ei leia.
Keegi arvab siiani, et naisterahva elu piirdub kolme „k" tähega: Kirche, Küche, Kinder (kirik, köök, lapsed). Ma ei kavatse mitte kellegi arvamust vaidlustada, kuid see, et naine muutub iga aastaga aktiivsemaks, loob oma kommertsettevõtteid, juhib hiilgavalt kollektiivi – see on vaieldamatu fakt ja leiab ühiskonna poolt tunnustust. Business-lady, reeglina, kutsub esile austuse, kuid leedi-arhitekt on siiani harv sündmus, kui mitte öelda - ainulaadne.
Ühest küljest võib naisarhitekti visuaalsest tajumisest aru saada! Kujutage endale ette gigantseid vaiu, tohutu suuri metallkonstruktsioone, raudbetoon paneele... Kogu see ehituse tohutu suurus seostub küll vaevalt ahtakese naisfiguuriga. Kui aga naisarhitekt on elegantne ja kaugel välimusest „grenader seelikus", toob see kaasa täiendavaid kahtlusi. Mõned tellijad ja ehitusfirmad eelistavad pöörduda meesterahva poole, olgu pealegi, et mitte kvalifitseeritud spetsialisti, see-eest „vastava kuju" poole.
Kuid vaatamata sellele pole kaasaegses arhitektuuris naine kui külaline, vaid täieõiguslik linnaehitusest osavõtja.
Naisterahva arhitektuurimaailm - need on erilised, originaalsed ideed, hämmastav proportsiooni ja värvitunnetus, mittestandartne ettekujutus hoone konstruktsioonist ja mahust. Mehed on arhitektuuris enam lakoonilisemad ja karmid. Naisarhitektid oskavad ühendada insener-arhitekti teadmisi tunnetega, siit tulenevad ka mittestandardsed ilusad projektid. Siinjuures on naine – algusest saati parem psühholoog, ja see aitab suhtlemises nii tellijaga kui ka spetsialistide-vahendajatega, aga ka projekti kinnitavate ametnikega.
Arhitekt
Larissa Uśnitśkova